Kõik hea saab ükskord otsa

Nii ja olengi lõpuks oma viimase blogipostituse juures :)

Väike kokkuvõte kursusest :

Mida õppisin?

Selle kursuse jooksul ma õppisin päris palju uusi asju kommunikatsiooni kohta. Näiteks kuidas oma sõnumit formuleerida ning esitada seda kindlale kuulajaskonnale. Samuti õppisin kommunikatsiooni enda ümber nägema. Igas esemes või kirjas on oma sõnum ning seda sõnumit on võimalik erinevalt tõlgendada olenevalt kontekstist. Need on põhilised mis meelde jäid mulle.

Mis oli keeruline?

Hmmm keeruline oli enda sundimine nende postituste kirjutamiseks, aga õnneks püsisin ilusasti ree peal. :)
Ning nende materjali sidumine enda jutuga oli ka vahetevahel paras pähkel minu jaoks. Aga jah see aeg läks nii kiiresti, et väga ei viriseks selle kallal. Olen täitsa rahul tehtud tööga.

Mis meeldis?

Mulle meeldisid loengud väga, sest need olid huvitavad ning tihti sai ka korralikult naerda :)
Samuti meeldis see ka, et see kursus on teistest erinev. Selle suhtes, et saab blogi pidada. Niiet nüüd ma tean lõpuks mis asi see blogi on ning kuidas seda teha jne. Samuti meeldis mulle enda mõtteid seal avaldada.

Mida kursusel teisiti korraldada?

Mulle isegi täitsa sobis see blogivariant, kuigi ma alguses ei suhtunud sellesse mõttesse hästi. Muidugi vahest oli selliseid teemasid, kus pidi ikka tükk aega vaeva nägema ning mõtlema, et nii millest ma nüüd siis kirjutan, aga õnneks neid materjale mille vahel valida oli palju. Täitsa mõnus tegevus on see blogimine, samuti meeldis ka teiste mõtteid lugeda, mis andsid mulle endalegi vahetevahel mõtlemisainet.

Arvan, et ma blogimisega ise enam ei jätka. Äkki teen kunagi oma isikliku blogi, aga eks seda näitab tulevik.

Ketli :)

Nothing to hide

Eelmises Kommunikatsiooni ja ühiskonna loengus me käsitlesime teemat töö ja kommunikatsioon. Kuidas kommunikeerida olles tööl ning on tähtis mitte oma rollist väljuda. Töötaja, eriti kui ta töötab sellistel ametil mis nõuab teiste inimestega suhtlemist, peab säilitama professionaalsuse ning ta ei tohi mitte ühelgi aspektil ennast mõjutada lasta. Olgu siis selleks kasvõi lähedase inimese surm, sest tunded võivad mõjutada hoiakut, mida sa pead kasutama ning hoidma tööl olles.

Avastasin enda jaoks järjekordselt huvitavat lugemist Danah Boyd`i  blogist. Kõik need paberid mis me endast maha jätame elu jooksul, nagu näiteks kõik need arved ja muud, kõik need jätavad oma jälje kuhugile. Nt. Ameerikas Verizon andis inimese andmeid edasi valitsusele. 

Inimesed on alati kahtlustavad teiste inimeste suhtes. Isegi siis kui inimene on süütu mingist kuritööst, kahtlustavad teised inimesed temas ning teistmoodi ei osatagi mõelda. Tihtilugu on nii, et täiesti süütud inimesed mõistetakse vangi või ühiskonna poolt hukkamisele, mis on vägagi kurb juhtum. Muidugi on olnud juhtumeid, kus on lõpuks ikka mõne aasta pärast inimese süütust tõestatud aga inimesele jäävad ikka haavad hinge sellest. 

Leian, et paljuski on süüdi meie tänapäeva meedia, kes võib omavoliliselt näidata inimest ükskõik millises valguses kuigi see tegelikult tõele ei vastagi. Väike katkend Boyd`i blogist : "Because if someone has a vested interest in you being guilty, it’s often viable to paint that portrait, especially if you have enough data. Just watch as the media pulls up random quotes from social media sites whenever someone hits the news to frame them in a particular light. And yet the same media who tells them they have nothing to fear will turn on them if they happen to be in close contact with someone who is of interest to – or if they themselves are the subject of – state interest. And it’s not just about now, but it’s about always."

Meedia võib võtta ükskõik mis infokillukese ning seda halvas valguses teistele inimestele näidata. 

It’s disturbing to me how often I watch as someone’s likeness is constructed in ways that contorts the image of who they are. (Danah Boyd)

Selle lausega seoses tuleb mulle kohe meelde need ameerika teismelistekomöödiad, kus rikastel ja lahedatel lastel on palju sõpru/austajaid ning nad meeldivad kõikidele ning siis on need kes ei ole nii populaarsed ning teenivad sellega teiste ükskõiksuse ning tihtipeale ka kaaslaste poolt mõnitamise. Samuti kipuvad inimesed teisi hindama ka selle järgi millised su lähedased on olnud. Nt. kui lapse ise oleks paadunud kriminaalkurjategija siis kohe on see, et eks ta poeg läheb ka sama teed pidi. Käbi ei kuku kännust kaugele.

Aga tegelikult ei saa inimesse selle järgi suhtuda kustkohast ta tuleb ning pärit on. Inimesed on kõik omamoodi erilised ning enne kui neid hukka mõista tuleks neid tundma õppida, sest tihtilugu võib esmamulje väga valeks osutuda.

Siin võib jällegi meie kui ühiskonna välja tuua. Me ütleme, et me sallime erinevusi inimestes. Aga tegelikult tihtilugu see ei ole nii. Me ikka peame endast erinevaid inimesi kahtlasteks või vähemalt enamus meist peab. Leian, et mida intelligentsem inimene on seda sallivam ta teiste suhtes on.

Kuidas Teie suhtute erinevustesse meie ühiskonnas?

Ketli :)

Laps kui meie endi tehtud toode

Sattusin täna Eesti Päevalehe veebilehele ning avastasin sealt huvitava arvamusloo Airi Värnikult, kus autor räägib Eesti laste enesehävitajalikest kalduvustest. Lähemalt saab sellest lugeda siit.

Laps kui meie endi tehtud toode -  me teeme enda koopia ning seejärel nõuame temalt sadu kordi,õpi hästi, ole tubli,tee seda paremini ,miks koolis halvasti läheb ja palju muudki.Kuid kas me siis ise pole ära unustand kes me väiksena olime, kindlasti oleme selle ära unustanud. Näiteks tooks järgneva artiklist : Nüüd mõned muret tekitavad lõigud Eesti kooliõpilaste kohta Euroopa Komisjoni 14–15-aastaste koolilaste uuringutest, mille Eestis korraldas Eesti–Rootsi vaimse tervise ja suitsidoloogia instituut (ERSI). See on kriitiline iga, kus ilmneb juba tehtud kahju, aga kus on veel võimalik vigu parandada. Kõige drastilisem on see, kui laps ei pea elu elamisväärseks. Juba selles vanusegrupis on olnud suitsiide ja 15. eluaastast suureneb nende arv järsku. Uuringust selgus, et tervelt 2% õpilasi on teinud suitsiidikatse. Tõsiselt on kaalunud endalt elu võtta 10% õpilasi. Usalduse kriisile perekonnas viitab see, et suitsiidimõtetest räägitakse pigem oma sõbrale kui vanematele.

 Miks see on nii, et me lahendust ei leia. Ehk oleme ise süüdi, et me pole nii käitunud ja leidnud seda. Ehk peaksime rohkem oma lastele pühendama aega ja tähelepanu, mitte tooma vabanduseks meie raskeid tööpäevi, väsimust ning palju muudki . Kui me pööraks oma lastega rääkimisele päevas kasvõi tunnikene või kaks ehk räägiks nad meile oma muredest,mis juhtus koolis, miks ta puudus jms. Aga ikka ja jälle venitame lapsega vestlust edasi. Üha enam ja enam venitame seda edasi ainult, et mitte öelda: Poeg, tule nüüd siia ja räägi kuidas sul koolis läks. Muidugi milleks, küsime me endilt, milleks kuulata oma lapse muresid. Aga samas siis küsime endalt miks ta on ülbe minuga, miks ta on nii tige ning miks ta mulle midagi ei räägi -  siin ongi suurim põhjus vanemates. See on see tööle pühendamine ja laste unarusse jätmine.

Ketli :)

Visuaalsest kommunikatsioonist läbi uudismeedia

Me elame maailmas kus meid ümbritsevad sümbolid. Neid võib leida igalt poolt...

Pildid, liikuvad animatsioonid, graafikud, tabelid, videod ning muu visuaalne materjal liigub ringi igal pool. Meil on olemas nii Instagram, Tumblr, Pinterest, Weheartit ning neid võib rohkemgi leida. On nii kirjadega pilte kui ka ilma kirjadeta ning need kõik edastavad mingit kindlat sõnumit.

Öeldakse, et üks pilt ütleb tuhat sõna. See on kõige tõesem ütlus mida üldse leida võib. Teinekord nii mõnigi mittemidagi ütlev pilt võib kellelegi teisele terve loo ära jutustada.

Samuti on võimalik kommunikeerida märkide abil. Inimesed, kes suhtlevad viipekeeles, on mind alati vaimustanud. Hämmastav on mõelda, et on olemas selline puhtalt märkidel ning liigutustel põhinev kommunikatsioonivorm. Šveitsi keeleteadlane  Ferdinand de Saussure ütleb : " The sign relates to reality only through the concepts of the people who use it." See kõik oleneb inimesest ning tema väärtustest, hoiakutest kuidas ta teatud sümbolid kasutab. Sümbol Saussure`i jaoks oli füüsiline objekt millel on tähendus. Sümbol koosneb tähistajast ja tähendusest. Tähistaja on sümboli kujutis mille me oma teadvusesse vastu võtame ning tähendus on vaimne kontseptsioon millele sümbol viitab. Ning see vaimne kontseptsioon on siis ühine kõikidele ühiskonnaliikmetele, kes jagavad ühist keelt ning kultuuri. Täpsemalt saab sellest lugeda John Fiske raamatust "Introduction to Communication Studies" (avastasin, et selles raamatus on teooriat huvitavamalt edasi antud kui mõnes teises teooriaraamatus, isegi julgen soovitada seda lugemiseks)



Uudismeedias on visuaalne materjal kohati isegi mõjuvõimsam kui artikkel ise. Sellega seoses meenuvad kohe Eesti Päevalehe karikatuurpildid skandaalsetest/igapäeva sündmustest mis siis antud hetkel aktuaalsed on.


Tänase päeva ühe põhiuudise, Urve Tiiduse kultuuriministriks saamise, kõrval oli ka uudis PISA testi kohta.
Seda uudist ma siin nüüd lahkama ei hakka, eeldan et enamus teist on ka ikka uudistega igapäevaselt kursis. Selle asemel tooksin välja seda uudist illustreeriva pildi, mis on andeka Hillar Metsa poolt tehtud.


Hillar Metsa metsik maailm Eesti Päevalehes 04.12.2013 :

Kuidas Teie tõlgendaksite seda pilti?



Ketli :)

Consumero, ergo sum

Olles jõukas ja teadlik tarbija, olen ühiskonnas hinnatud positsioonil, olen “keegi”, olen olemas.


See lause jäi mu mõtetesse kui olin läbi lugenud Veronika Kalmuse artikli Eesti Päevalehes.

Mis on konsumerism?

Konsumerism on eneseväljendusliku, sümbolilise väärtusega kaupade-teenuste tarbimine.



Nüüdisühiskond kannatab haiguse käes mille nimeks on konsumerism. Tänapäeval on rikkus ning raha inimestele kõige olulisemad. Eks raha ole muidugi oluline ellujäämiseks, sest ilma selleta ei ole kuidagi võimalik hakkama saada nüüdisajal. Aga kas me oleme õnnelikud kui meil on palju raha, mida kulutada igasugustele materiaalsetele asjadele?

Raha võib meid küll ajutiselt õnnelikuks teha, aga ajapikku hakkab see meile teistpidi mõjuma. Rikkad inimesed tihtipeale tunnevad ennast üksikuna ning õnnetuna - nad ei ole oma eluga enam rahul.

edukus = raha = rõõm ehk jõukus = rõõm

Eelnev valem on pärit vägagi huvitavast filmist Curse of the Consumer Society .

See valem on meile ajju sisse kodeeritud tänu meid ümbritseva maailma poolt.

Mida jõukam oled seda kõrgemal astmel sa oled ühiskonna hierarhiaredelil. Kas tõesti on positsioon ühiskonnas meile nii olulise tähtsusega? Kas kõrgesse hierarhiakihti kuulumine teeb meid õnnelikuks?

Tähtis on see, et iga inimene võtaks korraks aja maha ning mõtleks, mis on minu eesmärk, kuhu ma tahan jõuda, mis väärtusi ma hindan, mis teeb mind õnnelikuks?

Ma olen enam kui kindel, et raha ei ole vastuseks nendele küsimustele. Raha ei tee kedagi õnnelikuks isegi kui esmapilgul võib vastupidist näha. Tänapäeva materiaalses ühiskonnas tuleks rohkem väärtustada neid n-ö pehmeid, hingelisi väärtuseid nagu perekond, sõbrad jne. Sest need on need väärtused mis sulle lõpuks jäävad, isegi siis kui raha peaks ükspäev otsa saama.

Eelmisest loengust hakkas mulle väga meeldima üks mõte kus õppejõud esitas näiteid abi kinkimisest teistele. Nt. " Ma kingin sulle selle, et tulen järgmine suvi ning värvin sul aia ära". Leian, et see on väga hea moodus näitamaks kellegile, et sa hoolid temast :)





Ketli :)

Random tähelepanekud

Siin on need pildid, mida ma pildistasin niisama kuna tundusid tol hetkel pildistamistväärt olevat. :)

Tallinna Ülikooli vastas olev tondiloss on esimene asi mida näen uksest väljudes. 

Novembrikuu jooksul on käima lükatud veider krõpsukampaania, kus Lay`s-i kartulikrõpse propageeritakse haridusasutuste ees. Kas eesmärk on panna koolinoori rohkem rämpstoitu sööma?

Ülemine pilt on Tallinna Ülikooli ees, alumine on Tallinna Reaalkooli ees.

PÖFFi hunt rippumas Solarise keskuse laes :)

Veidi hirmutav kuigi samas sobilik dekoratsioon Solarise apteegis.

See vahva tegelane istus ühe ameerikastiilis BBQ-restorani ukse kõrval.

Armas pilt, kus nukk kutsub inimesi poodi külastama :)

Ketli :)

Visuaalne kommunikatsioon

Noniii käisin väikesel fotojahil, asukohtadeks valisin kesklinna ja vanalinna ümbruse.

Siit siis minu jäädvustused visuaalsest kommunikatsioonist koos kommentaaridega :

Vahva näide sellest kuidas Hollywood on jõudnud Eesti suveniiripoekesse :) See näitab seda, et globaliseerumine maailmas on täies hoos.

Ausalt öeldes ei saagi nüüd päris täpselt aru, millega siin tegemist on, kas need on imeliku kujuga pajakindad või nukud.

Kas meil on karta, et varsti on sellise temaatikaga asju suveniiripoodides rohkem?

Bastioni poe vaateakent vaadates hakkas mulle see südamega puu väga meeldima. See näitab, et need riided on loodusest inspireeritud ning loodussõbralikud. Leian, et tegu on väga armsa reklaamiga. "Armastame loodust!!!"

Näide tähelepanuühiskonnast ehk edevusel pole piire. Leidsin vihmavarjud mille käepidemed olid kaunistatud kristallidega või sädelevate skullidega. Sellisega oleks ju päris uhke vihmase ilmaga mööda tänavat kõndida :) Samuti võib siin välja tuua, et selle pildi puhul on tegemis ka tarbimisühiskonnaga.

Vabadus ennast väljendada.

Selle kleepsu ma leidsin vanalinnas jalutades ühe posti pealt. Täpset tõlget ma kahjuks sellele ei leidnud, aga see tähendab umbes midagi sellist: "Meie nimi on kõrgseisus". Mul seostub see kohe sellega, et venelased adresseerivad meile eestlastele nüüd, et "Meie valitseme siin" või midagi sarnast. Isiklikult pole venelaste vastu midagi, aga see sõnum lihtsalt  jätab sellise tunde. See muidugi on sõnumi tõlgendamise küsimus, kuidas keegi sellest aru saab/ei saa.

Kahe kultuuri kokkupõrge. Viimasel ajal on päris palju meedias kajastatud matrjoškade müümist eesti suveniiripoodides. On inimesi kes ei aktsepteeri vene nukkude müümist Eestis ning palju on esinenud lahkarvamusi antud valdkonnas. Leian, et targim lahendus oleks see, et vene sümboolika pandaks kuhugile eraldi riiulisse vastava märgistusega, mitte ei müüdaks koos eesti asjadega segamini nagu sellel pildil.

Näide:   

Pildil on vasakpoolses vaateaknas Eesti rahvusmustritega kampsunid ning parempoolses on Vene matrjoškad ning pildil olevad kaks soome prouat uudistavad pigem matrjoškasid kui kampsuneid.

Vaatepilt mis teeb meele kurvaks. Õudne, et selliseid asju üldse müüakse, vaesed karusloomad. Näitab tänapäeva ühiskonna pahupoolt. Raha eest ollakse isegi valmis tapma :(

Kaks pilti  Tallinna kerjajatest. Leian, et kerjajad on üks kõige võimsamaid väljundeid kommunikatsioonis. Need pildidki annavad juba tugeva emotsiooni. Sõnumeid on erinevaid mida need pildid võivad edastada. Esimene, selline üldisem sõnum on loomulikult see, et inimene on vaene ning ta palub raha hinge sees hoidmiseks. Teist sõnumit saaks seostada riigiga, mis ilmestab selle rikkusetaset elanike seas. Palju kodutuid näitab paratamatult seda, et tegemist ei ole väga rikka riigiga elanike elatustaseme poolest.

Lõpetuseks kohvireklaam, kui tahate stiilselt nautida siis jooge kohvi. :)

(PS. Üllataval kombel ei suutnudki tuvastada, millise kohvibrändi reklaamiga tegemist on)

Tegemist oli põneva ülesandega,kus ma sain ka esimest korda nö silmad lahti teha ning linna teise pilguga vaadata ning avastada asju mida tavaliselt ei märkagi.

Ketli :)

Vaatlusprojekti kirjeldus ning analüüs

Täiendasin natuke enda postitust :

Ülesandest teada saades valdas mind esimese asjana kahtlus, et kuidas selle teostus nüüd välja peaks nägema. Vaatluse ajal pidin aga oma kahtlusepilved ära ajama ning tõdema, et tegemist oli väga põneva ning lõbusa ülesandega. :)

Tänapäeva ühiskonna üheks keskseks protsessiks on tarbimine. Don Slater, üks tunnustatumaid
ühiskonna ja turu temaatikaga tegelevaid teoreetikuid, on tarbijakultuuri olemuse
sõnastanud nii: “tarbijakultuur on ühiskondlik korraldus, kus igapäevaelu mõtestamist ja
tähendusi ning selleks vajalike sümboliliste ja materiaalsete ressursside suhet vahendab
turg.” Ühiskond on organiseeritud läbi tarbimise ja orienteeritud tarbimisele. Tarbida on võimalik nii tervist, ilu, eneseteostust, suhteid, geograafilisi paiku, haridust, vaimset tasakaalu jne. Paljud valdkonnad kaubastuvad: “Töö, vaba aeg, loodus ja kultuur: kõik see, mis oli kunagi laiali paisatud /…/ on nüüd lõppude lõpuks miksitud ja segatud, klimatiseeritud ja homogeniseeritud ühes täielikus igaveses šoppingus”
(Baudrillard, 1998 [1970]: 30). (Lamp, 2005)



Viisin oma jälitamistöö läbi koos sõbrannaga Kristiine keskuses reede õhtul 22.novembril 2013 kell 16:30. Vaatlus kestis umbes 30 min. Vaadeldavaks objektiks perekond, kus oli isa, ema ja väike arvatavasti 4-5-aastane tütar. Välimuselt tundusid olevat heal majanduslikul elujärjel olevad inimesed. Perekond suundub kohe kaubanduskeskusesse sisenedes Prismasse. On koheselt arusaadav, et toidupoes juhatab vägesid ema.

 Kõigepealt minnakse puuviljaletti, kus uuritakse kampaaniahinnaga banaane ning apelsine, korvi neist valiti banaanid. Edasi suunduti lihaletti, sealt võeti kanafileed, mis oli tavahinnaga. Edasi suunduti piimatoodetesse, kus ka uuriti soodushindadega tooteid, aga valiti ikka neid, mida oli perekonnal parajasti vaja. Hind ja sooduskampaania väga ei mõjuta pere ostmissoove. Peale seda otsustas ema ülejäänud perest hargneda. Isa jäi lapsega kahekesi. Panin tähele, et laps oskas isa päris hästi mõjutada, tundub, et ema puhul see ei mõju. Laps kasutas tekkinud soodsat olukorda ära ning hakkas isa käest erinevaid maiustusi välja nõudma. Isa, kes arvatavasti on see leebem pool peres, andis järgi lapsele. Samal ajal ema käis üksi veel mõnda toodet haaramas. Ta käis leivaletis võttis tavahinnaga Tallinna peenleiba, soodushinnaga juustupaki jne. Kokkuvõtvalt võiks öelda, et pere vaatas huvitatult allahindluse pakkumisi, aga kampaania järgi ostlema väga ei hakatud, kuigi osad kampaanitooted sattusid küll nende korvi.


Meelelahutuse poole peal ei teinud perekond midagi. Arvatavasti oli selle põhjuseks see, et tegemist oli reede õhtuga ning tööinimesed on tavaliselt väsinud olekuga. Toidupoes veetis perekond aega umbes 30 minutit. Mõlemad vanemad olid väga väsinud olemisega, kellaaja järgi vaadates võib arvata, et nad tulid poodi kohe peale tööpäeva lõppu. Lapsel oli tuju algul veidi jonniv, aga kui maiustused välja mangus, siis tuli lai naeratus näole. Samuti täheldasin osade allahinnatud kaupade puhul rõõmsat imestust. Inimeste tarbimishuvid sõltuvad eelkõige nende endi vajadustest, mitte sooduskampaaniatest. Perekonna ostlemispraktikat suunab toidupoes ema, kuna naised on ju need kes põhiliselt perele süüa teevad. Isa oli nö rahakoti eesmärgil kaasas, kes tasub kassas arve. Samuti oli ema see, kes otsustas kuhu leti juurde minna ning mis tooteid osta.


Järeldus on see, et poes olles võtavad tavaliselt naised n-ö ohjad enda kätte ning nad ostavad seda mida on vaja olenemata hinnast. Pere valikud olid kaalutlevad ning mõistlikud. Osteti ainult vajalikke asju, v.a lapsele ostetud maiustused. Tundub, et suhteliselt paljudes peredes on vanematest vähemalt üks selline, kes annab lapse soovidele järgi. Vaatamata sellele leian, et tegu on targalt poodleva perega. Prisma toidupoe külastamine oli vaadeldava pere jaoks väga ratsionaalne tegevus, tavaliselt inimestel pole väga aega meelelahutusteks, selle asemel ostetakse kõik mis hetkel vajalik ning lahkutakse. Tavaliselt suunatakse lastele igasuguseid mänguasja ning maiustustereklaame, sest nemad on peamine sihtrühm antud toodete jaoks.
Pereemadele on mõistlikum suunata erinevaid toidureklaame kuna nemad on need kes vastutavad peres söögitegemise eest ning meestele sobiksid pigem tehnika reklaamid ning alkoholi/tubaka reklaamid.

Arvan, et tegelikult on selliseid mõistlikult ostlevaid peresid palju, aga muidugi alati leidub ka erandeid.

Tarbimishuvid olid sellel perel jaotunud nii, et tavatooteid osteti hinna järgi, nt. juustu ostmisel valiti soodsama hinnaga juustupakk. Samuti oli perel oma kindlad lemmiktooted nagu Tallinna peenleib, mida osta sõltumata hinnast. Otsused jäid enamasti ema teha. Kampaaniaid uuriti küll, aga väga ei mindud kaasa nendega. Selle pere puhul oli poodlemisel oluline nii isiklikud vajadused teatud toodete järgi kui ka maitse-eelistused. Oluline oli toode mitte selle hind.

                                                                     Allikas: Google

Allikas: Google

                                     


Ketli :)

Sirbi skandaali murdepunkt

Olen siin juba mõnda aega hoolikalt jälginud erinevaid Sirbi ja Rein Langiga seotud teemasid.
Eesti valitsuses on nii palju valesid ja valetamist, et tihti ei teagi mida teha kas nutta või naerda....

Kas sellist Eestit me tahtsimegi?

Pean ära märkima, et meie kallis kultuuriminister(nüüd juba endine) ei oska valetada. Mina olen üks nendest inimestest, kes nägi kohe, et midagi siin on nüüd valesti. Langi poolt teo pidev eitamine, see et tema pole selle asjaga seotud, tekitas vastupidiseid arvamusi.

Loengus Tampere kuldseid sõnu kuulates, tuleb tunnistada, et jah paljuski on süüdi halb kommunikatsioonioskus rahvaga, mis on tingitud Nõukogude Liidu aegsest perioodist, kus ei saanud igaüks oma arvamust avalikult avaldada.

Tänases ETV otsesaates "Kahekõne" teatas Lang, et on otsustanud ametist lahkuda ning ma leian, et see on igati õige otsus tema poolt. Kaua sa ikka mustad ennast rahva silmis. Kui korra oled usalduse kaotanud, siis on väga raske seda tagasi saada.

Aitab vassimisest ja valetamisest, rahvas nõuab õiglust ning tõde!!!!

Täpsemalt uudise kohta leiab Postimehe veebilehe artiklist.




Ketli :)

The Innovation of loneliness

Leidsin veebis surfates ühe põneva jutu koos videoga mis on sotsiaalmeediaga seotud. :)

Soovitan lugeda ja vaadata : The Innovation of loneliness

Noorte turvalisus sotsiaalvõrgustikes

Tänases maailmas vist ei leidu ühtegi noort kellel ei oleks kasutajat kusagil suhtluskeskkonnas nagu Facebook, Twitter jne. Aina nooremad inimesed ühinevad sotsiaalvõrgustikega, nt. minu tutvusringkonnas on kõige noorem üks 6-aastane Facebooki kasutaja, kes õnneks on netimaailmas vanemate valvsa pilgu all.

Tänast postitust inspireeris mind kirjutama danah boyd`i blogis olev postitus kus räägitakse teismelistest ning nende kaasamisest avalikku ühiskonda.

Nüüd on 13- kuni 17-aastastel noorukitel võimalus Facebookis oma postitusi jagada terve maailmaga. Enamus lapsevanemaid pole muidugi nõus sellega, sest see paneb nende võsukesed suurema ohu alla. Eks sellel lubamisel ole omad head ja vead. Muidugi peaksime oma nooremaid kaaskodanikke Internetis olevate ohtude eest kaitsma, sest tihtipeale nad ei mõtle tagajärgedele mis nende teod võivad kaasa tuua. Ning on juhtunud mitmeid situatsioone kus varajases teismeliseeas noored võtavad endalt elu, mis on üks traagilisemaid tagajärgi olles sotsiaalmeedia maailmas :( Näitena või siin välja tuua ask.fm juhtumid kus on mitu noorukit omalt elu võtnud verbaalse vägivalla tagajärjel.

Kuigi hea pool asjal on see, et kui lasta noorel osa võtta avalikust elust, siis see õpetab juba varakult kuidas käituda sotsiaalmeedias ning kuidas kommunikeerida teistega. Noored peavad õppima kuidas olla osa ühiskonnast. Leian, et noorte kaasamine on tähtis ning selleks, et vältida ühiskonnast tulevaid ohte võiks teismelisel olla juhendav täiskasvanu kõrval, kelle poole alati nõu saamiseks pöörduda ning kes teeks selgeks mida on eetiline kogu maailmale postitada ning mida mitte. Teismelised tavaliselt ei suuda aduda seda, et tõesti nüüd näeb terve maailm seda pilti või videot mis ta oma Fbki seinale postitas.

Avalikult postitades tuleb olla alati ettevaatlik, sest iialgi ei või teada kuidas pealtnäha süütu asja võib avalikkus pöörata sind kahjustavaks teguriks.

Siia lõppu paneks ühe humoorika video mis läheb antud teemaga hästi kokku :)



Ketli :)

Facebooki sõltuvus

Lõpuks leidsin natukene aega, et vaadata dokumentaalfilmi  Facebookist ja selle loojast Mark Zukerbergist.

Kõigepealt tahan ära mainida, et emotsioonid olid suured seda filmi vaadates, sain hulgaliselt teada uusi põnevaid fakte Facebookist ja selle loomisest ning soovitan kõikidel, kes pole veel vaadanud seda, kindlasti vaadata. Tuleb tunnistada, et Facebook on tänapäeval kõige populaarseim sotsiaalvõrgustik online keskkonnas ning pean ära märkima, et endalgi on juba kerge sõltuvus sellest. :) (PS. Isegi filmi vaatamise ajal oli Fb avatud samal ajal)

Facebook on tänapäeval maailma kõige edukaim ettevõtte, sellel on miljoneid kasutajaid (täpsemalt üle 800 miljoni!!!!!) ning see on 21. sajandi üks kõige omasemaid märksõnu.

Nii minnes nüüd asja juurde:

Tänane postitus on inspiratsiooni saanud kahest Kaja Tampere moodlisse postitatud Maiuspaladest ehk siis Facebooki dokumentaalfilmist ning danah boyd`i blogist .

Filmist jäid mind kummitama kolm asja mille üle peaks natuke aega mõtisklema.

1) Kas Facebooki kui suhtluskeskkonna eesmärk võib tulevikus veel muutuda?

Aina rohkem ja rohkem näeme me Facebookis olles igasuguseid reklaame erinevate toodete ja ettevõtede kohta. Ausalt öeldes ajab mind see vahest hulluks, sest vahest on neid reklaame nii palju, et muud nagu eriti ei näegi. Kuigi jah need reklaamid seal toovad palju raha sisse ning eks ma ise olen ka neid erinevate toodete lehti laikinud. Siit tulenevalt ka eespool olev küsimus, väidetakse, et pole mingit ohtu et Facebookis on  reklaamid tähtsamal kohal kui inimestevaheline suhtlus seal. Mina isiklikult selles nii kindel ei oleks, kuna ma leian, et kohati tõesti domineerivad seal pigem erinevad tooted ja teenused kui sündmused mis teiste inimeste elus toimuvad. Näiteks praegugi olles Fbki sisse logitud näen neid sponsoreeritud lehekülgi suht igal pool, aga jh see on minu isiklik arvamus sellest ning leian, et on jh väike oht eesmärgi muutuseks.

2) Miks te inimesed mängite neid mänge seal Facebookis ja veel raha eest ka??? :)

See on nüüd küll ainuke asi mida mina ei mõista. Miks mängivad täiskasvanud inimesed erinevaid restorani ning loomahooldamise mänge? Mis kasu te saate sellest? Sellest ma saan muidugi aru, et seal mängukeskkonnas saab samuti inimestega suhelda jne. okei aga miks peab selle eest veel raha välja käima!!!

Jah need mängud seal on vägagi sõltuvust tekitavad, olen isegi korra selle ohver olnud (nüüd õnneks juhtub seda väga harva kus võib mind Fbkis mängimas leida) :)

Ma muidugi ei saa kellelegi keelata siin midagi, aga ma leian, et see on üks mõttetu aja raiskamine...Meil juba niigi kulub palju aega sõpradega Facebookis suhtlemisele ning kui peale seda veel mängima ka hakata siis jookseb see elu lihtsalt meie eest minema. Kuna elu on niigi lühike tasuks netis olemise asemel rohkem suhelda inimestega näost näkku, käia rohkem väljas ning tunda elust rõõmu.

3) Kas Facebook peab oma tulevasi konkurente kartma?

Eks see ole paratamatu, et peale Fbki loomist tulevad mingi aeg uued analoogilised keskkonnad online võrgustikku Facebookile konkurentsi pakkuma. Näiteks Google+ on minu meelest päris kõva konkurent Facebookile. Nad on küll suhteliselt sarnased, aga Google+`il on see eelis, et tal on mitu asja ühes nagu nt. youtube, gmail, Drive, google search ning samuti ka Blogger :) Muidugi praeguse seisuga on Fb jätkuvalt populaarsem, sest see on kauem olnud ning paljudel inimestel on oma teatud suhtluskond seal juba tekkinud ning tänu sellele väga ei ahvatle nt. Google`sse ümberkolimine. Esitatud küsimule vastatates, arvam ma, et kindlasti tuleb kunagi veel huvitavam fenomen kui seda on praegu Facebook. Andekaid ning leidlikke inimesi on maailmas palju ning samuti areneb ka tehnoloogia järjepidevalt. Kõik on võimalik!!!!


Kuna mulle meeldivad erinevad sõnumiga pildikesed, siis panen ka siia postitusse ühe kus on näha, et enamus inimesi ei saa ilma Facebookita elada  :) (allikas:Facebook) :

Propaganda

Kuuldes sõna "propaganda" tuleb mulle kohe mõttesse, et tegemist on millegi negatiivsega. Samuti seostan ma seda pigem valimistega, eks nad ju käi käsikäes tänapäeval.

Kõigepealt defineerin ära mis loom see propaganda on. Sirvisin hiljuti ühte toredat raamatut nimega "Poliitika ja valitsemise alused", mille autoriteks on meie kooli riigiteaduste instituudi õppejõud, ning leidsin sealt seletuse propagandale, mis on päris hästi ära defineeritud.

Propaganda on üks tuntumaid ja vanimaid strateegilisi võtteid mida massimeedias kasutatakse. Selle tuum on manipuleerida inimese hoiakute ja käitumisega propagandisti soovitud tulemuse saavutamiseks. Selleks kasutatakse jämedat ülelihtsustamist (hüüdlausetes kõnelemine, mõjusate visuaalide kasutamine), "õige" ja "vale" vastandamist ning pidevat kordamist. Propaganda on suunatud rahva hoiakute mõjutamisele.

Kõige rohkem kasutatakse propagandat seoses valimistega, ütlen ausalt, et need pidevad reklaamid mida lastakse telekas ning kleebitakse majadele/postidele ajab hulluks. Lubatakse igasuguseid asju rahvale kokku, ainult selleks, et endale rohkem hääletajaid juurde saada. Tihti lubatakse ka selliseid lubadusi, mida hiljem täide ei viida, isegi siis kui antud erakond peaks võimule pääsema.  Propagandaga eesmärgiks on massidele brainwash teha ning leidub rahvahulki kelle puhul see isegi õnnestub, aga õnneks leidub ka inimesi kes selle tsirkusega kaasa ei lähe. Mina isiklikult ei pööra igasugustele reklaamidele ning kampaaniatele erilist tähelepanu. Ma küll märkan neid enda ümber, aga tavaliselt siiski võtan asja kaine mõistusega ning mõtlen läbi kas antud lubadus on ikka teostatav või mitte.

Mõned näited Barack Obama 2008. aasta valimiskampaaniast USA-s (allikas: Google) :

Kust veel võib propagandat leida?

Ka sotsiaalreklaami kui eesmärgilt üllast žanri viljeldakse sageli just propagandavõtteid kasutades. 

Näiteks suitsetamisvastastes kampaaniates võib leida propagandaelemente : pidevalt korrutatav ning väärtustega seonduv hüüdlause, mittesuitsetajat peetakse kangelaseks samal ajal kui suitsetajat antikangelaseks, kopsuvähk või halb jume, lubadus suitsetamisest loobumisega muuta elu paremaks.

Arvan, et propaganda kasutamine sotsiaalreklaamides paneb inimesed mõtlema oma pahede üle ning neid võiks veelgi rohkem meedias toonitada.

Veel pilte :) (allikas: Google) :

Mida teie arvate, kas valimiste ajal rõhutakse liiga palju propagandale?
Kas propagandavõtete kasutamine sotsiaalreklaamides tagab soovitud tulemuse?


Ketli :)

Pildikesi kommunikatsiooni kohta :)

Selle nädala mõtted

Nii otsustasin, et võtan ennast kokku ning panen vaimu valmis teksti lugemiseks. Püüdsin siis palju uut infot nendest ammutada ning oma arvamusi kujundada, millest saate lugeda allpool :)

 Kommunikatsiooni ja kultuuri roll sotsiaalsetes süsteemides

Lugedes Raivo Palmaru artiklit "Making sense and meaning on the role of communication and culture in the reproduction of social systems" saab kohe öelda, et tegemist on üpriski keerulise tekstiga, mitte ainult selles mõttes et tegemist on inglise keelse tekstiga vaid ka selles suhtes et liiga palju on seda teemat teoreetiliselt käsitletud.

Mind on alati võlunud inimestevahelise kommunikatsiooni juures see, et kuidas täpselt üks inimene suudab oma mõtetes moodustada sõnumi, mis peegeldab nt. antud inimese tundeid, vajadusi ning siis suunab selle sõnumi mingi kindla eesmärgiga teisele inimesele. Sõnumi vastuvõtja omakorda mõtestab selle sõnumi enda jaoks lahti ning teeb sellest omad järeldused vastavalt oma varasematele kogemustele ning väärtushinnangutele. Selleks, et vastuvõtja saaks sellest sõnumist eesmärgipäraselt aru, peab sõnumi edastaja teadma vastavat konteksti enne kui ta oma sõnumi formuleerib.

20. sajandi alguses filosoof Edmund Husserl tutvustas terminit "intersubjektiivne", mis tähendab et ühe isiku mõttemaailm kattub või on arusaadav teise isiku mõttemaailmaga/-le. Husserli arvates on selline mõttemaailmade kattuvus võimalik ainult tänu nö kohavahetusele ehk lähenedes asjale teise inimese vaatepunktist ning selles valguses on võimalik, kuid alati ei pruugi see nii olla, saavutada üksteisemõistmine. Leian, et Eesti ühiskonnas jääb sellisest oskusest vajaka nt. eestlaste ja mitte-eestlastest kodanike puhul.
Nagu teada, siis enamus mitte-eestlasi on meie riigis kehvemas olukorras kui eestlased ise, mõningateks näideteks võib siin välja tuua sotsiaalse tõrjutuse, vähene informeeritus riigis toimuvast samuti võib välja tuua nii sotsiaalse kui ka tööalase ebavõrdsuse. Riik üritab küll pidevalt integratsioonisüsteemi arendada paremuse poole, aga tihtilugu see ei taha eriti edukalt õnnestuda.

Tihti on kuulda kuidas osa eestlasi kiruvad  venelasi, et küll nad on ikka pahad inimesed ning mingi Venemaale tagasi, aga samas ega need venelased süüdi pole kõiges mis meie riigi minevikus juhtunud on ning lisaks sellele on meil uus põlvkond venelasi kes on siin Eestis sündinud.
Peaks püüdma rohkem mitte-eestlastest kodanikke kaasta ühiskondlikku ellu ning need vaenulikud venevastased kodanikud võiksid ka proovida ennast teiste olukorda panna ning vaadata nende vaatepunktist, kindlasti sellest tulenevalt saavutatakse kui mitte enamuse puhul siis mõnelgi juhul üksteisemõistmine.


Lause, mille üle mõtiskleda : "When the psychic system thinks and social system communicates, it is the meaning that forms a bridge between various thoughts and communications."

Suhtlemises kõige tähtsam ongi see mõte/tähendus mida antakse maailmale edasi ning mida ma ka üritan enda postitustes arendada ning anda oma mõtteid omakorda edasi siin blogimaailmas :)

Communications do not produce other communications - people do.

Kommunikatsioon ise on kui sotsiaalne nähtus, igal inimesel on igast teemast/sõnumist oma arvamus, mõtted ning emotsioonid. Sellest tulenevalt võib ühest asjast sündida mitu erinevat asja. Sellega seoses tuleb mulle meelde üks lastejutuke kurjast lumepallist mis muudkui kasvas ja kasvas, aga lõpuks sulas see ikkagi ära. Sama on ka meedias, täpsemalt uudistega. Lastakse aktuaalne uudis, mis puudutab paljusid inimesi, meediasse lahti ning siis see hakkab kasvama ja kasvama nagu kuri lumepall ehk inimesed hakkavad oma arvamust avaldama ning tekivad erinevad arvamuslood. Heal juhul saab uudises olev teema ammendatud või probleem lahendatud ning ongi päev päikselisem jälle, kuid halvimal juhul ajapikku lihtsalt unustatakse probleem ära ning see vajub unustustehõlma kuni järgmise korrani millal see jälle päevakorda tõuseb.

Natuke mõtteid kultuurist...

Palmaru artiklist kultuuri kohta lugedes ei saanud ma lõpuks enam mitte millestki aru, et mis asi see kultuur siis õigupoolest ikka on :)

Uurisin Luhmann`i arvamust kultuurist, samuti autori enda vaatepunkti asjale ning leidsin, et minu arvates on neil mõlemal mingis asjus õigus. Kultuuri saab erinevalt defineerida, see kõik on suhteline ning oleneb kelle käest seda küsida. Nagu ikka absoluutset tõde ei ole olemas. Luhmann pidas kultuuri as the memory of the society, et kultuur ei ole midagi muud kui ühiskonna mälu/mälestused. Siinkohal olen ma nii poolt kui ka vastu. 

Poolt: Tõesti sellised suuremad minevikusündmused mõjutavad meie kultuuri nagu nt. Nõukogude Liidu võim Eestis jne.

Vastu: Samas sellised suuremad sündmused püsivad meie mälus ainult paar-kolm põlvkonda ning siis on see nö unustatud ning uued põlvkonnad võivad meie kultuuri hoopiski pea peale pöörata kuid muidugi ei saa ka unustada seda, et kindlasti tuleb neid sündmusi kunagi veel, mis võivad üpriski tugevalt meie ühiskonda mõjutada.

Üldiselt võiks öelda ka, et kultuuri saab defineerida kui kollektiivset konstruktsiooni. Kultuur on erinevad struktuurselt omavahel seotud tähendustemustrid, mis võtavad kuju kommunikatsioonis ning mis aitab indiviididel ühiskonnas orienteeruda ja mis juhib nende vaatlusi, loomist, sõnumite tõlgendamist ning tegevusi.

Sellest tulenevalt on kommunikatsioon ja kultuur omavahel tihedalt seotud. Kultuur uueneb pidevalt.

"Culture organizes our experiences and allows for co-operation between persons ensuring that each individual thinks, talks and acts somewhat similarly to others."

Tänaseks on mõtted otsas, homme jälle :)

Kommunikatsiooni fenomen võrguühiskonnas

Nonii kaastudengid kes jätkuvalt viitsivad mu blogi lugeda :) (PS. Väikesed tänuavaldused Teile minu poolt !!!)

Kõigepealt minu reflektsioon esimesest loengust...

Kui ma selle loengu valisin, siis mul polnud erilist aimu mida sellest ainest oodata - ehk ainuke mõte oli see, et raudselt on tegemist mingisuguse nö "kuiva" ainega kus peab ainult teooria pähe tuupima ning siis kursuse lõpus teen eksami, aga jh oma positiivseks üllatuseks avastasin, et ohooo siit tõotab tulla midagi põnevat :)

Kõige paremini jäi loengust mulle see meelde, et edukaks suhtlemiseks, eriti veel meediaga, tuleb tunnetada seda piiri mis jookseb inimesel avaliku elu ja eraelu vahel. Oluline on meediat mitte oma "vannituppa" kutsuda, sest oma eraelu liigne paljastus meediale võib lõppeda kurvalt - meedia hakkab seda infot moonutama ning inimese vastu ära kasutama. Nagu öeldakse everything has a reason. Kokkuvõttes eelnevat juttu: kommunikatsioon peab ühiskonnas toimuma, aga tähtis on jälgida mida ja kui palju suust välja ajada :) Samas on ka oluline, et meil ei oleks infopuuduse massilist levikut ehk eriti tähtis on kommunikatsioon riigi ja tema rahva vahel. Niiet mida rohkem suhelda seda parem on, aga mõistlikuse piirides!!!

Vabandan ette ära kui mu jutt kohati segane tundub, tihti on mul raske oma mõtteid koondada ehk mul on liiga palju huvitavaid mõtteid millest korraga rääkida ning selle tõttu esinevad kerged lühised :)

Lugedes Manuell Castells`i artiklit Communication, Power and Counter-power in the Network Society tekkis mul sellega seoses erinevaid arvamusi.
Kommunikatsiooni fenomen võrguühiskonnas on vägagi tähtis ning laialt levinud. Tänapäeva ühiskonnas toimub kommunikatsioon nii inimeste vahel kui ka nt. kodanike ja poliitikute vahel peamiselt meedia vahendusel. Tänu Internetile on enamus kui mitte isegi kõik meediakanalid üle läinud veebimaailma, sellest tulenevalt ka mõiste "võrguühiskond" mida tänapäevase ühiskonna iseloomustamiseks üha sagedamini kasutatakse. Wikipeedia järgi defineeritakse meediat järgmiselt :

Meedia - keskkond, kus toimub infoedastus, info avaldamine ja/või massikommunikatsioon.


Läbi meedia toimubki põhiline kommunikatsioon kodanike ja riigi vahel, samuti hoiab meedia kodanikke riigis toimuvaga kursis. Võrguühiskonna inimesed suhtlevad ning avaldavad arvamust läbi meedia ning samuti saavad nad sellega ka poliitikuid ning ühiskonnakorraldust mõjutada. Meediat peetakse ka neljandaks võimuks, sest ei leidu inimest, kes ei oleks vähemalt natukenegi maailmas ning oma riigis toimuvaga kursis.

Ajalehed, ajakirjad loovad omi veebilehekülgi, et saaks ka läbi neti olla uudistega kursis ning samuti ka erinevad poliitilised institutsioonid loovad omi veebikeskkondi. Räägimata siis tavakodanikest, kes loovad blogisid, postitavad oma sotsiaalvõrgustike seintele oma arvamusi näiteks vastukaja erinevatele uudistele mis meedias kajastuvad jne. Hämmastav oli lugeda kuidas näiteks blogimaailmas iga päevaga tuleb tuhandeid uusi blogisid juurde ning samuti umbes miljon postitust päevas!!!! Tuleb tunnistada, et inimesed on siin võrgumaailmas tunduvalt aktiivsemad kui 10 aastat tagasi ning ka tunduvalt julgemad oma arvamust avaldama ning looma ühiseid huvigruppe selleks, et kaitsta oma huve ning mõjutada poliitikuid läbi erinevate Interneti keskkondade.


Aga samas tuleb tõdeda, et meie maailm on kohati liiga ära "võrgustunud", eriti saab seda täheldata noorte hulgas, kes istuvad enamus ajast kas arvutis või telefoni suheldes. See point milleni ma tahan jõuda ongi selles, et aina vähemaks jääb seda face-to-face kommunikatsiooni ning mina isiklikult näen selles väikest probleemi. Õnneks on meil muidugi olnud ka protestiaktsioone kus inimesed, kelle hulgas on ka tavaliselt palju noori, lähevad Riigikogu ette plakatid käes protestima ning nõudma oma õigusi. Kuid mida rohkem aeg edasi, seda rohkem hakkame me meelt avaldama erinevates sotsiaalvõrgustikes, kuigi see on väga efektiivne viis oma arvamuse avaldamiseks, sest ainult läbi võrgustike jõuab see laiemalt teiste inimesteni.Lõpetuseks võin ma välja tuua enda isikliku dilemma: pigem ma pooldan näost-näkku suhtlemist, sest lisaks sõnadele annab juba inimese näoilme selgeid sõnumeid mida endale lahti sõnastada, kuid samas kommunikatsioon läbi sotsiaalvõrgustike on mugavam, ei nõua väga palju aega ning on tunduvalt efektiivsem.



Selline on siis minu üks paljudest vaatenurkadest asjale :)
Võite ka kommenteerida ning öelda millised on teie mõtted antud teema kohta.

Nii see kõik algabki...

Tere kõigile!!!

Mina olen Ketli Lindus, Tallinna Ülikooli Riigiteaduste I kursuse tudeng, kelle vabaaja põhihuviks on muusika ja kõik sellega seonduv lisaks sellele on ka tantsimine saanud viimase 12 aastaga väga südamelähedaseks :)

Alustuseks tahan rääkida sellest, kuidas ma siia ülikooli sattusin.

Olles lõpetanud sel suvel gümnaasiumi, ei olnud mul kindlat plaani mida edasi teha. Ainus asi milles ma kindel olin oli see, et kõrgharidus on vaja omandada ning erilist töölemineku huvi ka sel ajal polnud. Niisiis seadsin mõtted ja sammud ülikooli poole. Ülikooli mineku puhul on kõige raskemaks väljakutseks, eriti minu puhul, õige eriala valimine. Aga jah kaaludes riigiteaduste ja õigusteaduse vahel valisin ikka saatuse tahtel esimese ning siin ma nüüd siis olen :)

Ja nüüd asja juurde...

Kirjutan antud blogi Kaja Tampere kursuse "Kommunikatsioon ja ühiskond" jaoks. Samuti on tegemist minu esimese blogiga niiet avastamisrõõmu on siin blogimaailmas palju !!!

Miks ma otsustasin kommunikatsiooni õppida?

Leian, et mulle kui tulevasele riigiteadlasele on hädavajalik mõista nii kommunikatsiooni olemust kui ka olulisust tänapäevases maailmas. Samuti on mul ka isiklik huvi, et kuidas need kommunikatsiooniprotsessid siin ühiskonnas ja suures maailmas ikkagi toimuvad ning kuidas teistega ohutult kommunikeerida. Sellelt kursuselt ma ootan uusi huvitavaid teadmisi ning kogemusi mis on kommunikatsiooniga seotud. Ära ei ütleks ka kasulikest näpunäidetest mida saaks suhtluses rakendada :)

Järgmise postituseni!!!!