Laps kui meie endi tehtud toode

Sattusin täna Eesti Päevalehe veebilehele ning avastasin sealt huvitava arvamusloo Airi Värnikult, kus autor räägib Eesti laste enesehävitajalikest kalduvustest. Lähemalt saab sellest lugeda siit.

Laps kui meie endi tehtud toode -  me teeme enda koopia ning seejärel nõuame temalt sadu kordi,õpi hästi, ole tubli,tee seda paremini ,miks koolis halvasti läheb ja palju muudki.Kuid kas me siis ise pole ära unustand kes me väiksena olime, kindlasti oleme selle ära unustanud. Näiteks tooks järgneva artiklist : Nüüd mõned muret tekitavad lõigud Eesti kooliõpilaste kohta Euroopa Komisjoni 14–15-aastaste koolilaste uuringutest, mille Eestis korraldas Eesti–Rootsi vaimse tervise ja suitsidoloogia instituut (ERSI). See on kriitiline iga, kus ilmneb juba tehtud kahju, aga kus on veel võimalik vigu parandada. Kõige drastilisem on see, kui laps ei pea elu elamisväärseks. Juba selles vanusegrupis on olnud suitsiide ja 15. eluaastast suureneb nende arv järsku. Uuringust selgus, et tervelt 2% õpilasi on teinud suitsiidikatse. Tõsiselt on kaalunud endalt elu võtta 10% õpilasi. Usalduse kriisile perekonnas viitab see, et suitsiidimõtetest räägitakse pigem oma sõbrale kui vanematele.

 Miks see on nii, et me lahendust ei leia. Ehk oleme ise süüdi, et me pole nii käitunud ja leidnud seda. Ehk peaksime rohkem oma lastele pühendama aega ja tähelepanu, mitte tooma vabanduseks meie raskeid tööpäevi, väsimust ning palju muudki . Kui me pööraks oma lastega rääkimisele päevas kasvõi tunnikene või kaks ehk räägiks nad meile oma muredest,mis juhtus koolis, miks ta puudus jms. Aga ikka ja jälle venitame lapsega vestlust edasi. Üha enam ja enam venitame seda edasi ainult, et mitte öelda: Poeg, tule nüüd siia ja räägi kuidas sul koolis läks. Muidugi milleks, küsime me endilt, milleks kuulata oma lapse muresid. Aga samas siis küsime endalt miks ta on ülbe minuga, miks ta on nii tige ning miks ta mulle midagi ei räägi -  siin ongi suurim põhjus vanemates. See on see tööle pühendamine ja laste unarusse jätmine.

Ketli :)