Kõik hea saab ükskord otsa

Nii ja olengi lõpuks oma viimase blogipostituse juures :)

Väike kokkuvõte kursusest :

Mida õppisin?

Selle kursuse jooksul ma õppisin päris palju uusi asju kommunikatsiooni kohta. Näiteks kuidas oma sõnumit formuleerida ning esitada seda kindlale kuulajaskonnale. Samuti õppisin kommunikatsiooni enda ümber nägema. Igas esemes või kirjas on oma sõnum ning seda sõnumit on võimalik erinevalt tõlgendada olenevalt kontekstist. Need on põhilised mis meelde jäid mulle.

Mis oli keeruline?

Hmmm keeruline oli enda sundimine nende postituste kirjutamiseks, aga õnneks püsisin ilusasti ree peal. :)
Ning nende materjali sidumine enda jutuga oli ka vahetevahel paras pähkel minu jaoks. Aga jah see aeg läks nii kiiresti, et väga ei viriseks selle kallal. Olen täitsa rahul tehtud tööga.

Mis meeldis?

Mulle meeldisid loengud väga, sest need olid huvitavad ning tihti sai ka korralikult naerda :)
Samuti meeldis see ka, et see kursus on teistest erinev. Selle suhtes, et saab blogi pidada. Niiet nüüd ma tean lõpuks mis asi see blogi on ning kuidas seda teha jne. Samuti meeldis mulle enda mõtteid seal avaldada.

Mida kursusel teisiti korraldada?

Mulle isegi täitsa sobis see blogivariant, kuigi ma alguses ei suhtunud sellesse mõttesse hästi. Muidugi vahest oli selliseid teemasid, kus pidi ikka tükk aega vaeva nägema ning mõtlema, et nii millest ma nüüd siis kirjutan, aga õnneks neid materjale mille vahel valida oli palju. Täitsa mõnus tegevus on see blogimine, samuti meeldis ka teiste mõtteid lugeda, mis andsid mulle endalegi vahetevahel mõtlemisainet.

Arvan, et ma blogimisega ise enam ei jätka. Äkki teen kunagi oma isikliku blogi, aga eks seda näitab tulevik.

Ketli :)

Nothing to hide

Eelmises Kommunikatsiooni ja ühiskonna loengus me käsitlesime teemat töö ja kommunikatsioon. Kuidas kommunikeerida olles tööl ning on tähtis mitte oma rollist väljuda. Töötaja, eriti kui ta töötab sellistel ametil mis nõuab teiste inimestega suhtlemist, peab säilitama professionaalsuse ning ta ei tohi mitte ühelgi aspektil ennast mõjutada lasta. Olgu siis selleks kasvõi lähedase inimese surm, sest tunded võivad mõjutada hoiakut, mida sa pead kasutama ning hoidma tööl olles.

Avastasin enda jaoks järjekordselt huvitavat lugemist Danah Boyd`i  blogist. Kõik need paberid mis me endast maha jätame elu jooksul, nagu näiteks kõik need arved ja muud, kõik need jätavad oma jälje kuhugile. Nt. Ameerikas Verizon andis inimese andmeid edasi valitsusele. 

Inimesed on alati kahtlustavad teiste inimeste suhtes. Isegi siis kui inimene on süütu mingist kuritööst, kahtlustavad teised inimesed temas ning teistmoodi ei osatagi mõelda. Tihtilugu on nii, et täiesti süütud inimesed mõistetakse vangi või ühiskonna poolt hukkamisele, mis on vägagi kurb juhtum. Muidugi on olnud juhtumeid, kus on lõpuks ikka mõne aasta pärast inimese süütust tõestatud aga inimesele jäävad ikka haavad hinge sellest. 

Leian, et paljuski on süüdi meie tänapäeva meedia, kes võib omavoliliselt näidata inimest ükskõik millises valguses kuigi see tegelikult tõele ei vastagi. Väike katkend Boyd`i blogist : "Because if someone has a vested interest in you being guilty, it’s often viable to paint that portrait, especially if you have enough data. Just watch as the media pulls up random quotes from social media sites whenever someone hits the news to frame them in a particular light. And yet the same media who tells them they have nothing to fear will turn on them if they happen to be in close contact with someone who is of interest to – or if they themselves are the subject of – state interest. And it’s not just about now, but it’s about always."

Meedia võib võtta ükskõik mis infokillukese ning seda halvas valguses teistele inimestele näidata. 

It’s disturbing to me how often I watch as someone’s likeness is constructed in ways that contorts the image of who they are. (Danah Boyd)

Selle lausega seoses tuleb mulle kohe meelde need ameerika teismelistekomöödiad, kus rikastel ja lahedatel lastel on palju sõpru/austajaid ning nad meeldivad kõikidele ning siis on need kes ei ole nii populaarsed ning teenivad sellega teiste ükskõiksuse ning tihtipeale ka kaaslaste poolt mõnitamise. Samuti kipuvad inimesed teisi hindama ka selle järgi millised su lähedased on olnud. Nt. kui lapse ise oleks paadunud kriminaalkurjategija siis kohe on see, et eks ta poeg läheb ka sama teed pidi. Käbi ei kuku kännust kaugele.

Aga tegelikult ei saa inimesse selle järgi suhtuda kustkohast ta tuleb ning pärit on. Inimesed on kõik omamoodi erilised ning enne kui neid hukka mõista tuleks neid tundma õppida, sest tihtilugu võib esmamulje väga valeks osutuda.

Siin võib jällegi meie kui ühiskonna välja tuua. Me ütleme, et me sallime erinevusi inimestes. Aga tegelikult tihtilugu see ei ole nii. Me ikka peame endast erinevaid inimesi kahtlasteks või vähemalt enamus meist peab. Leian, et mida intelligentsem inimene on seda sallivam ta teiste suhtes on.

Kuidas Teie suhtute erinevustesse meie ühiskonnas?

Ketli :)

Laps kui meie endi tehtud toode

Sattusin täna Eesti Päevalehe veebilehele ning avastasin sealt huvitava arvamusloo Airi Värnikult, kus autor räägib Eesti laste enesehävitajalikest kalduvustest. Lähemalt saab sellest lugeda siit.

Laps kui meie endi tehtud toode -  me teeme enda koopia ning seejärel nõuame temalt sadu kordi,õpi hästi, ole tubli,tee seda paremini ,miks koolis halvasti läheb ja palju muudki.Kuid kas me siis ise pole ära unustand kes me väiksena olime, kindlasti oleme selle ära unustanud. Näiteks tooks järgneva artiklist : Nüüd mõned muret tekitavad lõigud Eesti kooliõpilaste kohta Euroopa Komisjoni 14–15-aastaste koolilaste uuringutest, mille Eestis korraldas Eesti–Rootsi vaimse tervise ja suitsidoloogia instituut (ERSI). See on kriitiline iga, kus ilmneb juba tehtud kahju, aga kus on veel võimalik vigu parandada. Kõige drastilisem on see, kui laps ei pea elu elamisväärseks. Juba selles vanusegrupis on olnud suitsiide ja 15. eluaastast suureneb nende arv järsku. Uuringust selgus, et tervelt 2% õpilasi on teinud suitsiidikatse. Tõsiselt on kaalunud endalt elu võtta 10% õpilasi. Usalduse kriisile perekonnas viitab see, et suitsiidimõtetest räägitakse pigem oma sõbrale kui vanematele.

 Miks see on nii, et me lahendust ei leia. Ehk oleme ise süüdi, et me pole nii käitunud ja leidnud seda. Ehk peaksime rohkem oma lastele pühendama aega ja tähelepanu, mitte tooma vabanduseks meie raskeid tööpäevi, väsimust ning palju muudki . Kui me pööraks oma lastega rääkimisele päevas kasvõi tunnikene või kaks ehk räägiks nad meile oma muredest,mis juhtus koolis, miks ta puudus jms. Aga ikka ja jälle venitame lapsega vestlust edasi. Üha enam ja enam venitame seda edasi ainult, et mitte öelda: Poeg, tule nüüd siia ja räägi kuidas sul koolis läks. Muidugi milleks, küsime me endilt, milleks kuulata oma lapse muresid. Aga samas siis küsime endalt miks ta on ülbe minuga, miks ta on nii tige ning miks ta mulle midagi ei räägi -  siin ongi suurim põhjus vanemates. See on see tööle pühendamine ja laste unarusse jätmine.

Ketli :)

Visuaalsest kommunikatsioonist läbi uudismeedia

Me elame maailmas kus meid ümbritsevad sümbolid. Neid võib leida igalt poolt...

Pildid, liikuvad animatsioonid, graafikud, tabelid, videod ning muu visuaalne materjal liigub ringi igal pool. Meil on olemas nii Instagram, Tumblr, Pinterest, Weheartit ning neid võib rohkemgi leida. On nii kirjadega pilte kui ka ilma kirjadeta ning need kõik edastavad mingit kindlat sõnumit.

Öeldakse, et üks pilt ütleb tuhat sõna. See on kõige tõesem ütlus mida üldse leida võib. Teinekord nii mõnigi mittemidagi ütlev pilt võib kellelegi teisele terve loo ära jutustada.

Samuti on võimalik kommunikeerida märkide abil. Inimesed, kes suhtlevad viipekeeles, on mind alati vaimustanud. Hämmastav on mõelda, et on olemas selline puhtalt märkidel ning liigutustel põhinev kommunikatsioonivorm. Šveitsi keeleteadlane  Ferdinand de Saussure ütleb : " The sign relates to reality only through the concepts of the people who use it." See kõik oleneb inimesest ning tema väärtustest, hoiakutest kuidas ta teatud sümbolid kasutab. Sümbol Saussure`i jaoks oli füüsiline objekt millel on tähendus. Sümbol koosneb tähistajast ja tähendusest. Tähistaja on sümboli kujutis mille me oma teadvusesse vastu võtame ning tähendus on vaimne kontseptsioon millele sümbol viitab. Ning see vaimne kontseptsioon on siis ühine kõikidele ühiskonnaliikmetele, kes jagavad ühist keelt ning kultuuri. Täpsemalt saab sellest lugeda John Fiske raamatust "Introduction to Communication Studies" (avastasin, et selles raamatus on teooriat huvitavamalt edasi antud kui mõnes teises teooriaraamatus, isegi julgen soovitada seda lugemiseks)



Uudismeedias on visuaalne materjal kohati isegi mõjuvõimsam kui artikkel ise. Sellega seoses meenuvad kohe Eesti Päevalehe karikatuurpildid skandaalsetest/igapäeva sündmustest mis siis antud hetkel aktuaalsed on.


Tänase päeva ühe põhiuudise, Urve Tiiduse kultuuriministriks saamise, kõrval oli ka uudis PISA testi kohta.
Seda uudist ma siin nüüd lahkama ei hakka, eeldan et enamus teist on ka ikka uudistega igapäevaselt kursis. Selle asemel tooksin välja seda uudist illustreeriva pildi, mis on andeka Hillar Metsa poolt tehtud.


Hillar Metsa metsik maailm Eesti Päevalehes 04.12.2013 :

Kuidas Teie tõlgendaksite seda pilti?



Ketli :)

Consumero, ergo sum

Olles jõukas ja teadlik tarbija, olen ühiskonnas hinnatud positsioonil, olen “keegi”, olen olemas.


See lause jäi mu mõtetesse kui olin läbi lugenud Veronika Kalmuse artikli Eesti Päevalehes.

Mis on konsumerism?

Konsumerism on eneseväljendusliku, sümbolilise väärtusega kaupade-teenuste tarbimine.



Nüüdisühiskond kannatab haiguse käes mille nimeks on konsumerism. Tänapäeval on rikkus ning raha inimestele kõige olulisemad. Eks raha ole muidugi oluline ellujäämiseks, sest ilma selleta ei ole kuidagi võimalik hakkama saada nüüdisajal. Aga kas me oleme õnnelikud kui meil on palju raha, mida kulutada igasugustele materiaalsetele asjadele?

Raha võib meid küll ajutiselt õnnelikuks teha, aga ajapikku hakkab see meile teistpidi mõjuma. Rikkad inimesed tihtipeale tunnevad ennast üksikuna ning õnnetuna - nad ei ole oma eluga enam rahul.

edukus = raha = rõõm ehk jõukus = rõõm

Eelnev valem on pärit vägagi huvitavast filmist Curse of the Consumer Society .

See valem on meile ajju sisse kodeeritud tänu meid ümbritseva maailma poolt.

Mida jõukam oled seda kõrgemal astmel sa oled ühiskonna hierarhiaredelil. Kas tõesti on positsioon ühiskonnas meile nii olulise tähtsusega? Kas kõrgesse hierarhiakihti kuulumine teeb meid õnnelikuks?

Tähtis on see, et iga inimene võtaks korraks aja maha ning mõtleks, mis on minu eesmärk, kuhu ma tahan jõuda, mis väärtusi ma hindan, mis teeb mind õnnelikuks?

Ma olen enam kui kindel, et raha ei ole vastuseks nendele küsimustele. Raha ei tee kedagi õnnelikuks isegi kui esmapilgul võib vastupidist näha. Tänapäeva materiaalses ühiskonnas tuleks rohkem väärtustada neid n-ö pehmeid, hingelisi väärtuseid nagu perekond, sõbrad jne. Sest need on need väärtused mis sulle lõpuks jäävad, isegi siis kui raha peaks ükspäev otsa saama.

Eelmisest loengust hakkas mulle väga meeldima üks mõte kus õppejõud esitas näiteid abi kinkimisest teistele. Nt. " Ma kingin sulle selle, et tulen järgmine suvi ning värvin sul aia ära". Leian, et see on väga hea moodus näitamaks kellegile, et sa hoolid temast :)





Ketli :)

Random tähelepanekud

Siin on need pildid, mida ma pildistasin niisama kuna tundusid tol hetkel pildistamistväärt olevat. :)

Tallinna Ülikooli vastas olev tondiloss on esimene asi mida näen uksest väljudes. 

Novembrikuu jooksul on käima lükatud veider krõpsukampaania, kus Lay`s-i kartulikrõpse propageeritakse haridusasutuste ees. Kas eesmärk on panna koolinoori rohkem rämpstoitu sööma?

Ülemine pilt on Tallinna Ülikooli ees, alumine on Tallinna Reaalkooli ees.

PÖFFi hunt rippumas Solarise keskuse laes :)

Veidi hirmutav kuigi samas sobilik dekoratsioon Solarise apteegis.

See vahva tegelane istus ühe ameerikastiilis BBQ-restorani ukse kõrval.

Armas pilt, kus nukk kutsub inimesi poodi külastama :)

Ketli :)

Visuaalne kommunikatsioon

Noniii käisin väikesel fotojahil, asukohtadeks valisin kesklinna ja vanalinna ümbruse.

Siit siis minu jäädvustused visuaalsest kommunikatsioonist koos kommentaaridega :

Vahva näide sellest kuidas Hollywood on jõudnud Eesti suveniiripoekesse :) See näitab seda, et globaliseerumine maailmas on täies hoos.

Ausalt öeldes ei saagi nüüd päris täpselt aru, millega siin tegemist on, kas need on imeliku kujuga pajakindad või nukud.

Kas meil on karta, et varsti on sellise temaatikaga asju suveniiripoodides rohkem?

Bastioni poe vaateakent vaadates hakkas mulle see südamega puu väga meeldima. See näitab, et need riided on loodusest inspireeritud ning loodussõbralikud. Leian, et tegu on väga armsa reklaamiga. "Armastame loodust!!!"

Näide tähelepanuühiskonnast ehk edevusel pole piire. Leidsin vihmavarjud mille käepidemed olid kaunistatud kristallidega või sädelevate skullidega. Sellisega oleks ju päris uhke vihmase ilmaga mööda tänavat kõndida :) Samuti võib siin välja tuua, et selle pildi puhul on tegemis ka tarbimisühiskonnaga.

Vabadus ennast väljendada.

Selle kleepsu ma leidsin vanalinnas jalutades ühe posti pealt. Täpset tõlget ma kahjuks sellele ei leidnud, aga see tähendab umbes midagi sellist: "Meie nimi on kõrgseisus". Mul seostub see kohe sellega, et venelased adresseerivad meile eestlastele nüüd, et "Meie valitseme siin" või midagi sarnast. Isiklikult pole venelaste vastu midagi, aga see sõnum lihtsalt  jätab sellise tunde. See muidugi on sõnumi tõlgendamise küsimus, kuidas keegi sellest aru saab/ei saa.

Kahe kultuuri kokkupõrge. Viimasel ajal on päris palju meedias kajastatud matrjoškade müümist eesti suveniiripoodides. On inimesi kes ei aktsepteeri vene nukkude müümist Eestis ning palju on esinenud lahkarvamusi antud valdkonnas. Leian, et targim lahendus oleks see, et vene sümboolika pandaks kuhugile eraldi riiulisse vastava märgistusega, mitte ei müüdaks koos eesti asjadega segamini nagu sellel pildil.

Näide:   

Pildil on vasakpoolses vaateaknas Eesti rahvusmustritega kampsunid ning parempoolses on Vene matrjoškad ning pildil olevad kaks soome prouat uudistavad pigem matrjoškasid kui kampsuneid.

Vaatepilt mis teeb meele kurvaks. Õudne, et selliseid asju üldse müüakse, vaesed karusloomad. Näitab tänapäeva ühiskonna pahupoolt. Raha eest ollakse isegi valmis tapma :(

Kaks pilti  Tallinna kerjajatest. Leian, et kerjajad on üks kõige võimsamaid väljundeid kommunikatsioonis. Need pildidki annavad juba tugeva emotsiooni. Sõnumeid on erinevaid mida need pildid võivad edastada. Esimene, selline üldisem sõnum on loomulikult see, et inimene on vaene ning ta palub raha hinge sees hoidmiseks. Teist sõnumit saaks seostada riigiga, mis ilmestab selle rikkusetaset elanike seas. Palju kodutuid näitab paratamatult seda, et tegemist ei ole väga rikka riigiga elanike elatustaseme poolest.

Lõpetuseks kohvireklaam, kui tahate stiilselt nautida siis jooge kohvi. :)

(PS. Üllataval kombel ei suutnudki tuvastada, millise kohvibrändi reklaamiga tegemist on)

Tegemist oli põneva ülesandega,kus ma sain ka esimest korda nö silmad lahti teha ning linna teise pilguga vaadata ning avastada asju mida tavaliselt ei märkagi.

Ketli :)