laupäev, 14. detsember 2013

Nothing to hide

Eelmises Kommunikatsiooni ja ühiskonna loengus me käsitlesime teemat töö ja kommunikatsioon. Kuidas kommunikeerida olles tööl ning on tähtis mitte oma rollist väljuda. Töötaja, eriti kui ta töötab sellistel ametil mis nõuab teiste inimestega suhtlemist, peab säilitama professionaalsuse ning ta ei tohi mitte ühelgi aspektil ennast mõjutada lasta. Olgu siis selleks kasvõi lähedase inimese surm, sest tunded võivad mõjutada hoiakut, mida sa pead kasutama ning hoidma tööl olles.


Avastasin enda jaoks järjekordselt huvitavat lugemist Danah Boyd`i  blogist. Kõik need paberid mis me endast maha jätame elu jooksul, nagu näiteks kõik need arved ja muud, kõik need jätavad oma jälje kuhugile. Nt. Ameerikas Verizon andis inimese andmeid edasi valitsusele. 

Inimesed on alati kahtlustavad teiste inimeste suhtes. Isegi siis kui inimene on süütu mingist kuritööst, kahtlustavad teised inimesed temas ning teistmoodi ei osatagi mõelda. Tihtilugu on nii, et täiesti süütud inimesed mõistetakse vangi või ühiskonna poolt hukkamisele, mis on vägagi kurb juhtum. Muidugi on olnud juhtumeid, kus on lõpuks ikka mõne aasta pärast inimese süütust tõestatud aga inimesele jäävad ikka haavad hinge sellest. 

Leian, et paljuski on süüdi meie tänapäeva meedia, kes võib omavoliliselt näidata inimest ükskõik millises valguses kuigi see tegelikult tõele ei vastagi. Väike katkend Boyd`i blogist : "Because if someone has a vested interest in you being guilty, it’s often viable to paint that portrait, especially if you have enough data. Just watch as the media pulls up random quotes from social media sites whenever someone hits the news to frame them in a particular light. And yet the same media who tells them they have nothing to fear will turn on them if they happen to be in close contact with someone who is of interest to – or if they themselves are the subject of – state interest. And it’s not just about now, but it’s about always."
Meedia võib võtta ükskõik mis infokillukese ning seda halvas valguses teistele inimestele näidata. 

It’s disturbing to me how often I watch as someone’s likeness is constructed in ways that contorts the image of who they are. (Danah Boyd)


Selle lausega seoses tuleb mulle kohe meelde need ameerika teismelistekomöödiad, kus rikastel ja lahedatel lastel on palju sõpru/austajaid ning nad meeldivad kõikidele ning siis on need kes ei ole nii populaarsed ning teenivad sellega teiste ükskõiksuse ning tihtipeale ka kaaslaste poolt mõnitamise. Samuti kipuvad inimesed teisi hindama ka selle järgi millised su lähedased on olnud. Nt. kui lapse ise oleks paadunud kriminaalkurjategija siis kohe on see, et eks ta poeg läheb ka sama teed pidi. Käbi ei kuku kännust kaugele.
Aga tegelikult ei saa inimesse selle järgi suhtuda kustkohast ta tuleb ning pärit on. Inimesed on kõik omamoodi erilised ning enne kui neid hukka mõista tuleks neid tundma õppida, sest tihtilugu võib esmamulje väga valeks osutuda.

Siin võib jällegi meie kui ühiskonna välja tuua. Me ütleme, et me sallime erinevusi inimestes. Aga tegelikult tihtilugu see ei ole nii. Me ikka peame endast erinevaid inimesi kahtlasteks või vähemalt enamus meist peab. Leian, et mida intelligentsem inimene on seda sallivam ta teiste suhtes on.


Kuidas Teie suhtute erinevustesse meie ühiskonnas?



Ketli :)






Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar